Meeli Lepik “Tean, kus on minu tõeline jõud.” #45 Julgus Valida Muutust

Kuna mul ei olnud füüsiliselt jõud oma kohvrit pakkida, siis mul jäi see põgenemine ikkagi ära ja ma sain sealt noh lõpuks ikkagi niimoodi viisakalt ja

ja korralikult tulema, et ee jää korises ümber selle laeva.

Tormine meri oli see oli päris jube.

Main ma ei maganud terve see 48 tundi ja siis kui ma kajutisse sain oma vahetuste vahepeal siis seal oli selline kuidagi

klaustrofoobiline ja ja ma kartsin ja ja siis nad pakkusid mulle.

Kaks päeva hiljem ma lendasin omaani riiki, mis ma ei teadnud olemas on.

Läksin oma suure kohvriga novembrikuus läbi suure paksu lumelennujaama. Ma

teadmate, kuhu ma siis lõpuks satun. Ja

ja see oligi 56 sõlme oli selle laeva kiirus ja see läks nagu pooleks lõigatud õlle purk niimoodi vihti nagu Ferrari üle mere.

Kui oli pool meetrit lainet, siis juba kõik lapperdas ja kõik kus seal, et aga lendsin Eestisse, läksin vastuvõtule

ja oligi vaja teha operatsioon ja oligi reedel oli kohe olla operatsioon ja mütlesa, mul on nüüd vaja järgmine päev tagasi tööle lennata.

ee kelkude ja atv-dega sain sealt rabast välja ja Tallinnasse siis emosse ja tegelikult oli õnnelik õnnetus, et

isegi operatsiooni olnud vaja, midagi ei läinud isegi paigast ära seal jalal.

Valus ka ei olnud.

Sa läksid koju ja ütlesid, et sa ei taha, et see ei ole sinu jaoks. Ja siis

nad pakkusid ja siis sa läksid. Miks?

Et mingil hetkel see on sul nagu sees ja siis sa pead neid asju saama välja selleks, et edasi minna.

Mhm. No vot. Ja siis

et ma arvan, et see on mingi selline koht, kus ma praegu olen. See oli nagu see põh Jah. Tõi sind täna siia. Vau.

Jaa.

No aga hakkame siis otsast minema. Tere

tulemast podcasti Julgus valida muutust kuulaja ja vaataja. Meil on ilusa numbriga episood natuke nagu juubel 45 ja täna on mul külas Meili Meili Leppik.

Tere, tere, tere, tere, Liisi.

Ja ma päriselt tervitan sind siin ruumis ja lihtsalt tuleb kuidagi see tunne siia öelda, et et saagu siia kõik see, mis tahab praegu välja voolata sinu seest ja

meie seest selles ühises vestluses.

Ee ma võiks ju praegu öelda, et sina oled ka minu jaoks uus inimene, et ma võiks öelda, et ma ei tea sinust midagi, aga sa jagasid enne mulle oma teemasid

ja ohohoo.

Mulle tundub, et siis tuleb üks põnev sõit, sest kui ma lihtsalt põgusalt nagu annan väiksed vihjed, mida siin täna jutuks tuleb, siis me räägime jahindusest. Ja see ei ole see, et sa

jahindusest. Ja see ei ole see, et sa oled püssiga metsas sigu taga, vaid hoopis teisest jahindusest. Me räägime

elust merel ja kõigest, mis sellega kaasneb. Ja me räägime elust teises

kaasneb. Ja me räägime elust teises riigis võib mitmes ja üks nendest väga põnev omaan minu jaoks, võib-olla sinu jaoks ka hea kuulaja. Ja hakkame otsast

arutama seda lugu, et kuidas sa sinna kõige selleni jõudsid, mis teeb sinust täna selle meeli, kes sa täna oled. Kui

sa endast nüüd tutvustad mõne sõnaga, siis mis sa praegu tahaksid kuulajale öelda, kes sa oled?

Mina olengi Meeli, et ee et kõik need ee kohad ja need ee seiklused ja need tööd ja inimesed ja

kohtumised, mis on mis on juhtunud ee siinse elu jooksul, loomulikult need mõjutavad meid, aga tegelikult sa jääd ikkagi iseendaks sinna juurde. Mhm.

Ja ja ma tunnen, et see on ka selline ka selle omaette teekond, et ee et vahel sa lähed nagu sellest iseendast võib-olla niimoodi kaugemale ja lähed kuskiliste

spiraalide ja ja keertega mingitesse uutesse rollidesse, kohtadesse ja ja siis sa tuled nagu koju tagasi. Et ee

mul on natuke selline koju tagasi jõudmise koht.

Mhm. et ee siit Eestist ja väiksest Tartust kunagi said kõik need ee ee valikud ja teed algus alguse ja täna

olen ma peale tõesti 20 aastat tegelikult mereltöötamist ja igal pool mujal toimetamist

olen nüüd ee tagasi kodus ja see kojuulemine või enda nagu siia Eestisse tagasi integreerimine

ee on olnud ka pikk protsent.

Mm. Vau. Tere tulemast koju. Aitäh. Ee

sa ütled koju tulemine, et sa oled kodus tagasi, siis ee oled sa kogu see aeg, kui sa oled ära olnud tundnud, et su kodu on Eestis või tundus vahepeal see, et nüüd on kodu siin kuskil mujal?

Ma arvan, ma kohan väga hästi tegelikult erinevate ee erinevate uute keskkondadega ja tegelikult see valdkond, mille ma valisin või mis

minuni tuli eem kui sellist oskust ei ole või või sellist ee omadust, siis tegelikult võib ka väga raske olla.

Mhm.

Aga erinevalt mu paljudest sõpradest, kolleegidest ee, kes ee on ee on hästi võlutud olnud kõikvõimalikest

päikeserandadest ja ja sellistest ee võib-olla isegi luksuslikest riikidest või kohtades, kus elada. Siis minul küll seda küsimust ei

elada. Siis minul küll seda küsimust ei ole kunagi olnud, et minu jaoks nagu Eesti on ikkagi alati kodu olnud. Mhm.

Ja kõik mu vabad vabad hetked ja puhkused ja ma olen alati tulnud ikkagi koju tagasi.

Mhm. Kui sa olid väike tüdruk, millest sa unistasid? Kui sa nüüd vaatad oma

sa unistasid? Kui sa nüüd vaatad oma lapsepõlve peale tagasi, oli seal juba sees seda, et sinust tegelt saab maailma rändur ja et sa elad siin ja seal ja meri ja mis kõik sa oma elu sa oled

kogenud?

No niimoodi kindlasti ei olnud, et eks nagu ikka lastel on igasugused unistused ja mõtled, kelleks nad tahavad saada, et et need klassikalised valikud loomaarst

ja ja ma ei tea mis seal veel. Ee

kosmonaudiks tahtsin küll saada.

M jõuab veel.

E jah, vot ei tea, kuigi mul tegelikult siiamaani kõik kosmose teemad on nagu tohutult meeldivad ja ja üks selline ee noh nii-öelda bucketlisti kõrghetk oli ka, kui mul

õnnestus näha päris nagu raketti üles minemist siis Floridas seal Cape Canvali ee seal sellel launch platvormil, et et see oli ikkagi selline noh siuke tohutu

ee tohutu elamus.

Aga ei kosmonauti minust ei tule. Ei

tule ka astrofüüsikut, et ma arvan, mul oli liiga palju erinevaid matemaatikaõpetajaid selle jaoks, et mingi head baasi luua, et et sealt

ennast läbi vedada. Aga mis on küll selline üks huvitav seos e milleni mul tuli alles meelde mõned aastad tagasi,

et meie kõige lemmikum mäng lastena oli laevade ehitamine ja nende ujutamine.

Mm suures poriloigus, et ee et see oli Tartus Karluvas õnne ja tähengal, et hästi me lasin õnnetänaval ja siis sõbrannad elasid tähetänaval. Meil oli

õnne ja tähenk, et hästi siuke sümboolne ilus ja seal oli tohutu veeloik ja ja või poriloik ja siis ee lähedal oleva poe juurest me saime neid penoplaste ja

nendest siis tegime laevu ja siis panime sinna kivid ja panime sinna arbuusikoored ja need olid siis saared ja kui auto sõitis mööda, siis tuli torm ja see oli küll nagu selline minu

lemmik-lemmikmäng ja sellest tegelikult sai nagu ee reaalsus umbes. 25

umbes. 25 aastat hiljem.

Nii põnev. Kas sul oli keegi siis eeskuju või miks selline mäng? Sest noh

kui hästi stereotüüpselt vaadata, siis võiks ju eeldada, et tüdrukud ikkagi mängisid nukkudega ja poisid pigem laevade ja autodega.

Saad sa aru ka, kust see tuli?

Ei tea. Niimoodi ei oska öelda. Ee

tegelikult meil perekonnas või suguvusas oli märemehi küll ja ja mulle emale väga meeldis alati tulla mere äärde. Noh,

Tartus me elasime, et et ikkagi iga suvi, iga puhkus, me käisime mere ääres, et kas oli see Laulasmaal, hästi tihti käisime Võsul, seal olid sellised puhkekodud, kuhu sai siukesed uusikud

tollel hetkel ee paar nädalat olime seal ja iga nädal käisime või iga nädal iga suvi käisime ka Tallinnas sugulaste

juures ja siis käisime ka ikkagi alati Pirital ja Kadriorus ja et see mere ääres käimine tegelikult oli ikkagi minu aasta selline suur sündmus ja siis mul

oli üks vanaonu ja ta elast veel seal Lasnamäel ja tema oli küll kaugidulaev kapten ja see oli ikka päris põnev. Seal

oli ikka mingeid teokarpe ja mingeid ägedaid välismaa komme ja mingeid jutte ja et noh ma ei tea, et mind oleks sellel hetkel see kuidagi nagu tohutult

lummanud või mõjutanud, aga noh küllap midagi seal oli.

Mhm.

Mis sind lapsena võib-olla kõige rohkem kas suunas või inspireeris? Ja see võib olla ju see, et ei suunatudki ja lasti lihtsalt rahulikult kasvada ja lustida või oli sul keegi kas see vanematest või

lähedastest, kes oli see, kes sa praegu tunned, et ta mõjutas sind nagu hästi palju.

E mina arvan, et mina olin ikkagi natuke siuke laps nagu pipi piksuk, natukene selline iseenda oma, aga selles nagu hästi heas mõttes,

et et see ei olnud nii, et mul ei oleks vanemaid olnud, et ma kasvasin emaga ja vanaemaga. Aga vanaema juba juba lahkus,

vanaemaga. Aga vanaema juba juba lahkus, kui ma olin 12 ja siis emaga me kahekesi kasvasime ja noh ema oli hästi nagu minu

jaoks olemas alati ja ja tohutult toetav, aga ee meie võib-olla sellised ee iseloomud olid hästi erinevad, et

tema oli pigem selline vaiksem, selline allaheitlikum, mitte nagu halvas mõttes, aga selline lepplikum, et elu tuleb nii nagu on ja

ah see noh las ta olla ja ja kuidagi selline hästi selline malbe ee mina ei olnud kindlasti metsik, ma olin hästi hea laps. Ma olin siuke käisin

hea laps. Ma olin siuke käisin korralikult koolis, ei kaklenud kellega, mingit probleemi ei olnud, aga ma olin selles mõttes isepäine, et ee ma arvan umbes kolmeaastast peale mul ema sai

ikkagi aru, et et siin ei ole nagu väga mõtet juhtida, et et kui sinna samma poriloiku minek oli, sest et sa pead panema need koledad sinised paksud dressipüksid jalga. A mina taastin

dressipüksid jalga. A mina taastin roosat satsidega seelik. Siis noh see teema lõppes sellega, et ma panin need koledad dressipüksid ja selle seeliku sinna otsa ja ja siis noh mingi

kommentaar, et ah teised vaatavad, sul on imelikud asjad seljas või või nii ei tehta, et et see mind nagu ei kõigutanud, et ja see on noh tagantjärgi

mõeldes oli kindlasti üks hästi suur ee väärtus võib-olla, mis mulle emaga nagu kaasa andis.

Mhm. m

et ta lubas mul olla see, kes mulle tundus, kes ma tahan olla ja kuidagi selle julgusega, selle nende otsuste

välja kandmisega nagu lapsena ee lõpuks täiskasvan tekkis ka selline sisemine tunne, et et see on täitsa okei nagu minna sellisena nagu sa oled ka siis,

kui võib-olla ütleme keskkond või või teised inimesed ei võta seda vastu või kuidagi arvavad või käituvad teistmoodi.

Mhm.

Ma sain just sinu jagamises noppisin välja, et me oleme ühe vanused täpselt.

No nii et muideks head meie aastat sulle, mis just algas tuli auguse aasta. Nii et

täna ja väga hea.

Maailma parim salvestuspäev vist meile.

Aga me ju kasvasime sellisel huvitaval ajal, et seal taustal oli see noh päris see nõuga aeg ju ka ja siis oli ikkagi see üleminek, et et nagu seda, mis on nagu õige või vale või kuidas üldse võib

olla, seda oli hästi palju õhus. Ma

mäletan nagu sellele, et ma ei tea, kas sa oled näiteks pioneer olnud, ma jõudsin olla oktoobrilaps ja korraks ka pioneer ja siis oli see kõik juba läinud ja kõik oli uus. onju koolisüsteem

muutus, et mis sul sellest ajast võib-olla kõige eredamalt meeles on?

Selline ütleme põhikooliaeg või või midagi sellist. Ja e no meil peres

midagi sellist. Ja e no meil peres näiteks ei olnud ei olnud mingit ülevoolavat nagu eestimeelsust selles mõttes, et et salaja olid kogu aeg sinimusvalged lipud väljas, aga ei olnud

kindlasti ka mingit veneme kuidagi siuke poliitiliselt neutraalne oli see keskkond, aga aga seda ma mäletan küll, et et kui ma olin ikkagi väga väike ja olid vist need, kas on 9. mai need

mingid paraadid olid. Mulle küll

meeldis, kui mul toki otsas olid nagu suured suur suured need ee õhupallid ja ja siis ee sealt telekas näidati mingeid Moskva väikseid tüdrukuid, vene

tüüdrukud, kellel olid tohutu suured siuksed slehvid kahel pool, et ma ikkagi tahtsin ka neid nagu, et et noh mitte, et ma seostaks, lihtsalt nagu slehvid ja

õhupallid olid hästi kihtid asjad, eks ole. Ja siis ma mäletan, et

ole. Ja siis ma mäletan, et see oli see Ternooli aeg, et tuli mingi õhuäire niimoodi mingist lähedal olevat tehastest pandi mingi õhuäire ja siis me

mängisime väljas ja vihmaad siis öeldi, et ärge nüüd välja mine, läksime kuskile koridori, et ei tuleks nagu seda happevihma. Mhm.

happevihma. Mhm.

Ja esimeses klassis meil oli no selline ruum, mingi siuke nagu mattidega ruum oli, kus siis tehti mingeid ronimisi ja selliseid harjutusi ja seal me lasime

püssi nagu esimeses klassis niimoodi lamasime ja lasime täpselt, mis on nagu täiesti crazy, eks ole. O jaa.

Ja aga mul vist oli ee selle ee mis see oli enne pioneeri siis oktoobri lapse.

Oktoobri lapse mingi vorm mul äkki oli, aga pioneeriks ma nagu ei saanud. Aga

minul oli hoopiski nagu teine teema, et minu kõige paremad sõbrannad ee ja nende pere olid katoliiklased. Nemad olid nagu

kirikus. Ja siis ma kuidagi sattusin

kirikus. Ja siis ma kuidagi sattusin sinna maailma juba noh väga varases teismeas. Nii et kui ma olin niimoodi

teismeas. Nii et kui ma olin niimoodi 1213, siis ma hakkasin Tartu katoliku kiriku juures käima ja toimetama ja ja seal oli

noh kirik oli populaarne, seal oli palju tudengeid, kes siis õppisid filosoofiaid või keeli või või usuteadust. Nii et

tegelikult mul see tutvusringkond oli juba selles vanuses peab 10 aastat nagu vanem.

Mhm.

Ja ja seal olid palju ka välismaalasi.

Sealt tuli see vajadus, ütleme näiteks inglise keel ikkagi väga ruttu ära õppida ja mingid reisid oli selle kirikuga seoses ja siis muidugi mingi selline müstika ka, mis sellega nagu

eriti katoliku kirik ladina keel ja suitsu tõusis ja küünlad põlesid ja ja see kindlasti kujundas mind ee hästi palju sellel ee

sellel perioodil. Ee

sellel perioodil. Ee jah, et mul oli ikkagi nagu kaks sellist võib-olla nagu elu selles mõttes sisemist, et oli

see kooliteema, kus ma ei olnud selline cool kid nagu populaarne, sest ma ei olnud kuidagi siukene kiht ja moodne ja ilus, et me ei olnud ka väga

jõukas perest ja siis see kuidagi võib-olla hakkas ka oluline olema sellel hetkel ja aga noh tõrjutud ka ei olnud.

Mhm. Aga võib-olla jah, koolis oli nagu see üks selline roll, aga minu see päriselu, minu sõbrad, minu sisemaailm, kõik toimus nagu väljaspool kooli ja see

on läinud läbi elu, et ee et kuidagi need koolid ja tööd on tegelikult jäänud minu jaoks alati nagu sekundaarseks, et ma ei saa öelda, et mul nagu elu parimad

sõbrad või või kohtumised isegi on tulnud läbi tööde ja koolide. Mm. On,

aga pigem mitte. Mhm.

Kui need baaskoolid said tehtud, siis teadsid sa, mis sa elus teha tahad?

Kuidas see elu edasine valik läks? E

mingit survet nagu ei olnud, et mida nüüd võiks õppida või teha, et ee mm ülikooli minekus ja Tartus oled kasvanud on suht siuke loogiline järgmine samm

selles mõttes, et see keskkond ja noh ee need inimesed, kellega ma nii suhtlen seal juba viimase võib-olla eelneva ma ei tea seitsme-aheksa aasta jooksul sul, et see oli ikkagi suht siukene

akadeemiline ja ma läksin teoloogiat õppima.

Mhm. M

ja see oli minu jaoks oli nagu hästi loomulik valik, et ee et selliseid mõjutusi, et mis sa pärast selle haridusega peale hakkad või või kus sa

pärast tööd saad, et ee need ei olnud ku tagi nagu argumendid, et et mulle tundus, et see mind huvitab ja ja noh mul endal võib-olla selline

maailmakäsitlus on olnud lapsest peale pigem selline animistlik, et mul siiamaani tänaseni Ma tunnen, et ee kõikidel elutel asjadel

on ka hing sees, mis teeb elamise kohati palju raskemaks, sest ma pean nagu mingid lood endale nagu rääkima teist noh kuidagi miski asi läheb katki,

siis ma pean enda jaoks rääkima talle mingi loo, et see ongi nagu tema tee, et see asi on praegu katki selleks, et mul ei läheks sellest tuju nagu ära, et et selline on kuidagi mul see

maailmakäsitlus olnud ja ja siis ee see teol oloogiat, kuidas ja miks nagu miks see usk meile nii oluline on ja mitte

usk noh usk üleüld kui inimestele, inimkonnale ja mitte usk nagu mingi konkreetse religiooni mõttes, vaid üleüldiselt.

Mhm.

Et see, et see suur miks küsimus oli, mis sinna õpinguteni viid.

Mhm. Mh. Kuhu sa tänaseks oled jõudnud sellega, millesse sa usud?

Eem, ma täna ei ütle, ma olin noh olen olen siiamaani juba paberite järgi ütleme katoliiklane, aga ma täna ütleks

nii, et ee ma ei ole ee siis ee religioosne selles mõttes, aga kindlasti väga vaimne.

Mhm. Mhm.

Et ee selline nähtamatu maailma olemasolu, kohalolu ja arvestamine on minu jaoks sama elementaarne, kui

vaadata, kui palju täna külm on hommikul väljas, et mis ma selga panen, et ee noh tegelikult ei oska nagu teistmoodi elada.

Mhm.

et see on minu meelest nii selline huvitav koht nagu uurida või ka lihtsalt kõrvalt vaatajana vaadelda, kuidas inimesed väljendavad seda, millesse nad

usuvad. Et jah, on siis nii-öelda siis

usuvad. Et jah, on siis nii-öelda siis kui tahta panna mingi silt, et ongi usklikud, et siis mingitpidi religioossed või kuskil mingi konkreetse usulahuga seotud, aga ka see, et ee et

kas me usume Jumalasse, et mis on see jumal, kas see on allemega onu seal taevas või see on tegelikult see kõiksus, universum, kes ütleb, see on elu, kas universum on jumal, kas mina

olen jumal, kas mina olen osake Jumalast. et need küsimused on nagu minu

Jumalast. et need küsimused on nagu minu jaoks olnud nagu mingi periood ajas, kus ma hullult tahtsin aru saada ja siis nüüd on see koht, kus ma lihtsalt nagu nii põnev on seda nagu vaadata ja

kuulata, et kuidas ma ise selle sees kasvan ja mida inimesed ümberringi nagu jagavad.

Jaa, sest kõigil see on olemas. See on

selline eksistentsiaalne ee lihtsalt inimeseks olemise osa.

Mhm. et ee kui paljud seda enda jaoks sõnastavad, kui paljud ee mitte, aga see usk võib olla ka noh just nagu ütlesid iseendasse või või sa

mõni usub riiki ja valitsust, mõni usub raha, mõni usub vaja jah, et et meil on vaja millestki uskuda, meil on vaja midagi, mis pakuks

meile lahendusi, tuge või tröösti või või vastuseid.

Mhm.

Kas sellel erialal, mis sa õppisid, mis see loogiline jätk on, kuhu sealt minnakse tööle?

No ütleme, et ee teoloogiat loetakse selliseks ee väga selliseks heaks baashariduseks.

Mhm.

Et ee ta on ikkagi täis nagu filosoofiline akadeemiline valdkond.

Mhm. et ee

et sealt nüüd konkreetselt edasi minna erialaselt. Ee

erialaselt. Ee seltskond on ka erinev.

Mhm.

On täis ateiste, kes lihtsalt uurivad seda, kui kui põnevat nähtust on süvausklike, kes lähevad seal edasi ee seminaridesse, kus sinust saabki siis vaimulik.

Mhm. Mhm.

E mõned teevad teadust, ee mõned hakkavad õpetama ee kes on läinud ka näiteks kuskil valitsuse juurde ütleme nõunikuks või

kuskile kirikusüsteemidesse või siis ee ma tean, et mul oli üks sõbranna, kes läks ee aitas ee

ettevõtteid, kes näiteks laienesid, ta oli nagu spetsialiseerus Lähis-Idasse.

Mhm. et ee kes läksid ettevõtted läksid Lähis-Idaaturule või isegi sõdurid, kes siis NATO sõdurid, kes läksid Lähis-Idasse, et siis tutvustada ütleme

selle seda religioosset aspekti, et noh need nagu need väljundid on, aga aga ma mõtlengi oma kursakaaslasi siis no seal on ikkagi seinas seina, kellest mis nagu

saanud on. Kuigi ega ma ei teadnud, aga

saanud on. Kuigi ega ma ei teadnud, aga aga mingis mõttes see tulevane laevakarjäär

ee ja ja siis see, mida ma õppisin, et seal oli seos, aga selles see seos tuli nagu päris palju hiljem välja.

Mis sa siis peale kooli valisid? Läksid

sa edasi õppima või läksid?

No jah. Ei, peale kooli. kool kool

kestis ee kuus aastat, et selle aja peale ma olin Tallinnasse tulnud ja ja siis oli päris selline kiire aeg, et ma

käisin ee täiskohaga Tallinnas tööl ja päevases õppes Tallinnas ülikoolis.

kuus aega, kuus aastat eriti olnud vaja muretseda, mis nagu ajaga peale hakata, et et kõik läks nagu selle toimetamise

peale ära ja siis ee jah 2003 tegelikult lõppes kõik ära, lõppes kool ära ja abielu lõppes ära ja ja siis oligi

selline nagu muutuse koht, mingit suurt nagu tragöödiat seal ei olnud, aga oligi, et mida me edasi teeme

ja ja siis keegi Keegi soovitas mulle laeva peale tööle minemist. Ee kuna mul tollane elukaaslane elas Helsingis, ta käis seal koolis ja ja mina elasin

Tallinnas ja siis nagu ei olnud väga mõistlik kahel pool merd neid ee üürikortereid hoida.

Mhm. M

ja et mõtlesime siis, et ma lähen siis ee sinna Helsingisse ja noh Helsingis ma ei rääkinud soome

keeltki nii hästi, et et kuhu ma sinna siis tööle lähen ja ja mida tegema ja ja siis üks sõbranna ütles, et et aga mine laeva peale tööle. Ma ütlesin, et laeva

peale ma ei saa isegi seda seda Tallinn-Helsingi reisi ilma suure klaasi veinita tehtud, et ma nagu kardan seal laeva peal olla. Ma kardan seda merd ja kuidagi need inimesed kõik üheskoos ja

et ma kuidagi saan nagu kuidagi kontrollida midagi, et kui midagi juhtub, et ee et see mulle küll nagu ei sobi.

Aga noh, tuli selline valik, et ee

Tallink alustas ee uut liini Peterburi ja see oli selline huvitav uus liin, mis algas ee Helsingist ja see oli Helsingi,

Tallinn ee Peterburi, Helsingi ja kuna ma elasin Helsingis, mulle nagu see graafik sobis ja nad otsisid sinna inimesi siis, kes ee ee räägiks vene

keelt ka muidugi ma sattusin sinna nagu infosse tööle ja see see proovireis oli tegelikult veel

ee selle sama laevaga Rootsi liinil, kus ma oma teada läksin ainult proovipäevaks siia sadamasse. Mingi märtsikuu oli

siia sadamasse. Mingi märtsikuu oli hästi külm ja vaatasin, kuidas nad tüdrukud seal toimetavad seal laevainfos ja siis üks tüdruk jäi haigeks. Siis nad

ütlesid, kas sa saaksid jääda meile reisi, siis sõita sinna Stockholmi ja siis järgmine päev tagasi. No ja siis ma nõustusin ja ja mul oli mingi õudne

graafik öösel kella ühest, hommiku kella kuueni.

Ee jää korises ümber selle laeva.

Tormine meri oli. See oli ikka päris jube. Ma ei ma ei maganud terve see 48

jube. Ma ei ma ei maganud terve see 48 tundi ja siis kui ma kajutisse sain oma vahetuste vahepeal, siis siis seal oli selline kuidagi

klaustrofoobiline ja ja ma kartsin ja siis tulid kõik need Estonia õnnetuse lood meelde ja siis mulle räägiti, et kui sa üldse merele

tahad tööle minna, siis sa pead tegema need baažkoolituse, kus on ka tulesukeldumised ja vette hüpped. ee

nelja meetri kõrguselt ja ja no see kõik oli nagu nii jube minu jaoks, et kui ma lõpuks sain siis sellest ee proovireisilt maha,

siis ma tulin tulin ee oma väiksesse Pirita korterisse oma oma kassi juurde ja ja et ei, et et see ei ole mulle, et ma ei taha.

No siis nad helistasid, ütlesid, et ma sain juba häesti hakkama. Nad üldselt

tahaks, et ma tuleks ikkagi sinna vene liini.

No siis ma läksin oot teeme siin nüüd küll väikse stopi. Siis sa läksid koju ja ütlesid, et sa ei taha, et see ei ole sinu jaoks. Ja siis nad pakkusid ja siis

sinu jaoks. Ja siis nad pakkusid ja siis sa läksid. Miks?

sa läksid. Miks?

No vot. See ongi nagu hea küsimus.

Võib-olla natuke oli võib-olla ka selline olukord, et nagu häda ajas härja kaevu, et et tööd oli ju vaja ja

võib-olla see on üks kõige suuremaid küsimusi ja ja paradokse või või jah minu jaoks ee mis ma olen nüüd võib-olla alles paar kuud

tagasi enda jaoks lahti mõtestanud, et kuidas ma sattusin valdkonda mis tegelikult ei olnud üldse nagu mina.

Ja see on nagu üks kummaline asi, kuidas me võime tegelikult elus valida mingi tee mis

ei ole meie tee, aga see ikkagi kuidagi nagu meeldib ja tegelikult saad väga hästi hakkama, oled isegi edukas

ja alles tagantjärgi sa saad aru, et ee et võib-olla mingis teises ee olukorras või võtmes sa ei oleks seda kunagi valinud ja siis ongi siis tekibki nagu

sellise suurema suurema nagu plaanitunnetus, et et võib-olla see ei olegi alati meie asi valida.

Mm.

Et võib-olla on mingisugused asjad meile siis ette määratud, mingid kogemused läbi teha, mingid õppetunnid sealt saada ja ja kasvada siis selleks, kelleks me

selles elus peame kasvama. Ja see siis saab läbi siis, kui need õppetunnid on ära tehtud.

kuidas sa nende hirmudega siis hakkasid seal toimetama, sest see ei kadunud ju selle otsusega kuidagi üleöö.

Ega ta üleöö ei kadunud, aga noh kõike, mida me ei tea ja kui on mingi keskkond, mida me ei tunne, eks siis ole alati hirmutavam.

Ja ja kui sa oled juba seal süsteemis sees, siis ee noh tegelikult on see kuidagi see tugi ja rütm ja rutiin lõpuks olemas ja ja kui on mõned toredad

inimesed ka sinna juurde, siis siis noh tegelikult on okei ja huvitav oli ka.

Mhm. Mhm.

Huvitav oli ka, et ee et ee jah olid lõpuni olid mingid aspektid sellest laevaelust, mis mis mind nagu hirmutasid. Võib-olla see suure laeva

hirmutasid. Võib-olla see suure laeva nagu selline kontseptsioon ja palju reisijaid võib-olla see mulle nagu lõpuni ei sobinud.

Ma väga kaua ei olnud seal selle Peter laeva peal, et me tulime siis kolisime tegelikult Tallinnasse tagasi ja ja mul elukaaslane

ee asutas oma nagu disainfirma ja mina tulin ka laevalt ära ja läksin ütleme see loovus

või või jah midagi luua midagi midagi, mis on kunstiga seotud või eneseväljendusega, et et See on nagu see teine minu päris osa, et et kui nagu

võimalus on, siis ma alati ikka lähen nagu sinnapoole jälle tagasi, et ee et noh kooliajal ka kui oli jälle midagi vaja joonistada või sünnipäevakaartides

kuni ma ei tea lõpusõrmuse kavanditeni, siis kõik need asjad olid ikkagi nagu alati minu minu laua peal, et ee ja käsitöö ja see, et et kui ma nägin nagu

võimalust, et ma saan minna mingi loovama asja juurde nagu see sisustas salongu, ma saan minna tööle, et Siis ega ma palju ei mõelnud ma tulin kohe sealt laevalt ära.

Mhm.

Aga see oli ainult korraks, et ja noh nagu öeldakse, et ee et kui Neptunile selle kolmtilka verd oled andnud, et et siis oled andnud,

et ma olin ainult pool aastat olin ee olin nii-öelda maa peal tööl ja läksin juba järgmisel kevadel läksin uuesti laeva ja need olid siis sellised

supersiigeti kiirlaevad, mis sõitsid Tallinna-Helsingi vahel.

Mhm. Mhm.

Ja see oli üks tore töökoht. Mulle väga

sobis. Ee see graafik oli hea. Ses

firmas oli mingi selline tohutult hea energia ja töökultuur. Et vot sellest ajast, sellest töökohast mul on küll nagu palju väga lähedasi ja kalleid sõpru jäänud.

Ee miks see oluline on, et firmas on selline hea energia ja töökultuur ja kuidas sa sellest aru saad, et on?

No sellel on väga lihtne test, et ee et kui algab see sinu vahetus või või noh tavatöökoha puhul, et ee et ee sa lähed

esmaspäeval tööle, et mis on see emotsioon, mis on seal pühapäeva õhtul või selle enne selle vahetuse algust, et noh Selle sa võid mõelda enda jaoks loogika, milleks sa tahad, aga see

esmane emotsioon tuleb sul ülesse ja ütleb, mis see nagu on.

Mhm. M

ja ja see on see keskkond, see on võib-olla ka ikkagi hästi valitud inimesed siiski, et kuidagi siis ee

siis juhatuse poolt või või see see inimeste valimise siis ee printsiibid on olnud selle võrra nagu siis paremad ja täpsed, et et need inimesed, kes sellel

hetkel peavad ee ja tahavad seal olla, siis on seal, et seda juhuslikkust on vähem Ja

no see muudab kõike selles mõttes, et ee et kui mõeldagi üleüldist nagu klienditeenindust või nagu on see hospitality, mis on see siis on see

külalislahkusteenistus, meil ei ole eesti keeles head ee head nime selle kohta. Ja mis sealt edasi jällegi minu

kohta. Ja mis sealt edasi jällegi minu nagu see põhierialaks sai kuni no võib-olla kõige kõrgema tasemini

välja, siis ee sa võid ükskõik kui kui uhked lauanõud endale panna sinna ja ükskõik kui ilusad ja koolitatud inimesed palgata ja ja ükskõik mis

keskkonda ja lõppude lõpuks ükskõik mis palka maksta. Aga kui ikkagi juhtidel

palka maksta. Aga kui ikkagi juhtidel või ettevõttel ei õnnestu luua seda seda hoidvat keskkonda, siis see lihtsalt ei

toimi. Ja ja seda tunnevad kõik need,

toimi. Ja ja seda tunnevad kõik need, kes on teisel pool lauda kohe. on ta

siis reisija, on tal see külastaja, luksusjahi puhul see jahi omanik ja tema külalised ja ja noh sealt tulebki

sellise ee võib-olla treenitud väga hea taseme ja mingi sellise x faktoriga suurepärase taseme nagu vahe sisse.

Mhm. Ja selle küsimus oligi hästi minu ka siuke primitiivsel tasemel, et kuidas sa aru saad, et tegelt igaüks meist tunneb selle kohe ära.

Muidugi iga oma keharakuga, aga siis siis on küsimus, kui palju me seda tunnet usaldame. Et nagu sa ütlesid nii ilusti,

usaldame. Et nagu sa ütlesid nii ilusti, et kas sa hakkad seda rääkima endale millekski või siis ma lihtsalt kuulan sind ja muie tuleb sulle. Sellepärast, et ee mm kui

tuleb sulle. Sellepärast, et ee mm kui ma käisin oma eelmisel päevatöö, siis ee ma olin mul oli endaga kokkulepe, et ma nii kaua käin seal, kui ma lähen silmasades tööle ja ma olin see tüüp,

kes pühapäeva lõunal oli see, et jess, homme saab tööle minna ja ja siis kui seda enam ei olnud ühel hetkel ma väsisin, siis ma lasingi lahti sellest.

Mina olen samamoodi teinud ja ja noh väljaspoolt vaadates noh nii mõningatelegi noh tuttavatele tunduvad nagu need otsused ära kõndida

mingist töökohast, kus ee ee sul on tegelikult väga hea positsioon, sul on väga hea palk, ee need kohad, kus sa saad käia, need boonused see on ka

suurepärased ja siis sa lihtsalt nagu lähed ära ja noh astudki üle ääre nagu tühja kohta nii-öelda, et sul ei ole nagu tegelikult teist töökohta seal ees

ootamas. Et ee

ootamas. Et ee ma julgen öelda, see on tegelikult päris siukene võib-olla noh selline

ülbe väide, aga ma tahan öelda, et ma ei ole elus mitte kunagi raha pärast tööl käinud.

Mhm. Mhm.

Et see on selline suur selline luksus olnud, aga mitte sellepärast, et ee et nüüd ee on alati

need valikud olnud, vaid ee kuidagi sisemiselt ei saa ennast viia kohta, mis mu hinge nagu seest ära sööb.

Mhm. Ja kuidas sul seal kõige selle juures, kui sa nüüd kiirelt niimoodi peale vaatated ja kiire kokkuvõtte praegu teed sellise lühema, et et kuidas see raha loomine sinu elus on

õnnestunud?

Kas raha tuleb sinule kergusega või on see miski, mida peab taga ajama või ma ei tea, kuidas sul on vaata, et kuidas sa seda näed enda senist kogemust?

Ee raha tuleb ee no raha on energia, et seda ma arvan enamik, kes on seda natuke mõtestanud ee on enda jaoks selgeks saanud.

et ee see kõik algab sinu enda sellisest teadvusest. ma leian ja jälle

sellisest teadvusest. ma leian ja jälle ma mõtlen nende kingituste peale, mis mulle ema on andnud kaasa, siis ee

tagantjärgi vaadates me elasime jube tagasihoidlikult niimoodi, et noh ma ütleks just, et vaeselt, aga aga noh see, et ma läheks poodi kuskile kaubamajja, et ostaks endale uued riided

või no siukest asja ja on nagu võimalik teha, et ee et meil tuli ka nagu seal neid kirikutorral abipakke ja ja noh mingid keerulised ajad. olid. Sellest

hoolimata ma ei tundnud mitte kunagi, et mul ei oleks piisav.

Ee selline selline mõttemaailm, et et ee et mul ei ole nagu piisavalt hästi või või noh

finantsiliselt just või mulle ei jätku.

et mul tegelikult see nagu puudub ja ja ma olen aru saanud, et et see on üks põhilisi asju, selline hoiak, mis seda raha võib-olla siis ka loob ja ja kindlasti,

et et enne on sul see sul on see rahukoht, sul on see kirg, see huvi midagi teha

ja siis sealt nagu loob seda seda materiaalset ee väärtust ja Ja noh, pärast nüüd ee

sadu inimesi intervjueerides ja ja võib-olla ka sadu neist palgates oma niuke karjääri jooksul, ühest ma olen aru saanud, et inimesed inimestel ongi

kaks nagu fundamentaalselt täiesti erinevat põhjust üldse teha mingisuguseid asju, et ühed siis valivadki ütleme oma neid elu siis

valikuid või karjäärivalikuid sõltuvalt milline nagu mul see ee boonuspakett on, et seal on siis see

palk ja ja prestiiž ja ametinimetus ja no mis iganes ee tasuta trennid ja tööauto ja ja mis siis kellele ja kui palju ja siis on need teised inimesed,

kes valivad seda järgmist sammu oma sisemisest põlemisest ja ja sellisest soovist anda, et see tegelikult läheb

nagu väga nagu lihtsaks, et et ühed Ühed mõtlevad, mida ma saan ja teised mõtlevad, et mida ma anda saan.

Mhm.

Nüüd see mm hoiak, et et sul on alati piisavalt see on siis see kingitus, mis sa näed, et emal sul oli ka see hoiak ja andis selle sulle edasi.

Jah. eksju, sest ma näen, et sealt hakkab tegelikult kõik pihta siin selles kehastuses, sest mina olen olnud teisel pool kuidagi ma ei tea, kuidas, aga meil oli ka kodus niimoodi, et kõike oli no

see sama aeg onju vahepeal ei olnud saadagi midagi, et mul oli nagu tunne, et kõik oli olemas, et riided ja söök ja ja palju kasvatati ise, aga näiteks see raha kui sellist ei olnud mitte kunagi

nähtaval.

Mhm. Mhm. Ja siis mul on ma olen tagantjärgi selle peale nagu väga palju mõelnud, et see kindlasti mingisugune mingisugune minu see uskumus või selline raha baas tuli sealt, et et raha küll

on, aga see ei tohi no seda nagu ei tohi olla või see peab olema peidus või noh kus ta siis ikka peidus oli madratsel.

No vanemal oli seal kapis ka onj, aga aga tegelt oli siis kas rahakotis või aga noh kuidagi niimoodi mõni inimene ütleb, et meil on nagu sularaha vedeles igal pool, et noh lapsed võisid võtta ja nii onju, et vaata kui erinevad on

tegelikult need need noh kodud, kust me tuleme ja vanemad on ju alati andnud oma parima, et keegi ei ole seda teinud kuidagi võib-olla nagu tahtlikult nii et peidame raha ära ja siis laps arvab ka, et raha on vähe ja raha ei ole, aga

sealt kuidagi on tulnud minul hästi see puudus väga palju tegelenud elu jooksul sellega, see vahepeal ikka lööb välja just see, on ikka puudu. Isegi kui on väga palju, siis on ikka selline tunne,

et noh kasvõi see on mingi lihtne hirm, et sul on raha pangakondol, äkki keegi võtab ära noh mingi petturit või mis iganes onju, et et vaata, kuidas see nagu alateadlikult mõjutab ja see mida sina räägid, siis mind nagu hästi

õnnetab ja see on see mida ma alati nagu väga nagu uudishimuga uurin, kui ma kohtan inimesi, kes nii on elanud, et ee et sa tead, et tegelt raha alati tuleb

versus see, et valida nagu sa ütled raha pärast, et sa ei ole käinud raha pärast.

Jaa, et ee nojah, muidugi eks teinekord see uskumine on ka täiskohaga töö, et et e sa alati nagu

nii kergusega ka ei tule. Mul oli siin väga hiljuti oli just kui ma nüüd oma merekarjääri ära lõpetasin ja ja oma ettevõttega läksin välja ja siis seal

tulid kõik selle ettevõtte käima tõmbamise kulud ja brändingud ja ja messid ja ja käimised.

Eelmisel talvel tegelikult oli nii, et ee et kõik läks säästudest ja ja siis kui sa vaatad noh postitusi või vaatad

niisama mu elus, et aa, et elad seal maal, seal oma oma majas ja jube tore ja siis üks ee üks kuu oled sa Aafrikas ja

järgmine kuu oled sa Ameerikas ja ja noh jõlekift elu onju, aga siis ma ütlesin, et see, et ma ammu ei söö seda ei tea keegi nagu, et et noh, Et põhimõtteliselt oligi, et ma ei käinud

mingi kaheksa üheksa kuud. Ma ei käinud kuskil, ma ei käinud kaltsukas ka sellepärast, et ma lihtsalt nagu tegelikult ei saanud endal midagi ekstra

lubada, et et kõik mis veel järgi oli jäänud, see läks nagu selle oma ettevõtte käima tõmbamisele ja ja noh neid vaata, kõik näevad neid muutuseid

siis, kui need on ära toimunud üldiselt, eksju. Aga neid

eksju. Aga neid neid pimedaid hetki ja ma õudselt mäletan, see oli eelmise aasta jaanuaris, et ma käisin

ühele toredale üritusele, kutsuti mind Austriasse ja seal olid teised, seal olid no palju disainereid oli seal need luksusjahi disainereid ja ja ehitajaid ja ja seal

rääkisime suhtest innovatiivsetest asjadest ja siis on see õhtusöök ja räägivad oma kogemustest, et ee et näed jsime Siis me sõitsime kliendi juurde ja siis ta saatis oma lennuki. Vot tal oli

see mudel lennuk ja noh siin ma rääg tundub siukene õne nagu showoff või selline eputamine, aga noh see on see tavaline elu, et seal ei ole kedagi, et inimesed on tegelikult hästi sellised kaks jalga maa peal ja see ongi siukene

valdkond ja niimoodi. Ja siis ma võib-olla tundsin seal, et mul praegu, et ma umbes viimaste rahade eest ostsin selle lennupileti sinna viini ja mul

praegu ei ole ühtegi projekti, mis mulle raha sisse tooks ja ja siis sa istud ja ja noh ikka oled niimoodi naeratad ja räägid nagu võrdse võrdselt. Mul olid ka omad lood rääkida ja nii, aga aga siis

kui ma ükskord jõudsin Tallinnasse tagasi ja ma võtsin sealt lennujaamasse mingi kell üks öösel selle auto onju selle külma auto ja hakkasin sinna suur

peale oma koju sõitma ja siis ma olin nii väsinud ja kuidagi natukene sellise noh selle positsiooni hoidmine ikka oli

nagu ära kurnanud ja siis tekkis küll selline, et et kellel see kellel su üldse seda ideid ja seda firmat nagu vaja on ja et mis asja sa endale ette

kujutad, et siin mõtleb küll, et ah ma siin käin tead mingitel messidel ja asjadel, aga aga võib-olla ei tulegi mitte midagi välja ja et noh need hetked on nagu siis ma

mäletan tuli selline laul mind kõnetusraadiost oli see ansambel regatt ee on teinud need eestikeelsed sõnad.

Meil on see laul enne võitu ja see siis tuli sealt raadios isegi praegu tõmbab nagu emotsiooni ülesse ja

ja seal oli seal on sellised sõnad, et e kas sa annad alla või püüad võitu, et su saatus on praegu su enda käes. Tea, et

ee jäiseks öö läheb enne koitu ja et rängim heitlus on enne võitu. Ja siis ma mäletan panin selle põhja ja siis pisarad voo, siis ma sõitsin koju ära, et et noh need on need hetked tegelt

lõpuks sa pead tulema, et noh see sisemine positiivsus ja ja usk on sul olemas, aga sa pead ikkagi sealt nagu läbi minema. M on sul selliseid

läbi minema. M on sul selliseid cheerleadereid, kes elavad sulle kaasa, kes panevad käed alla või oled sa iseendale see kõige suurem kaasa?

Ma olen selles suhtes hästi õnnelik, et mul tegelt on päris suur fännklubi niimoodi. Mul on need sõbrad, kes mul on

niimoodi. Mul on need sõbrad, kes mul on olnud isegi lapsepõlves saadik, on peaaegu kõik alles ka nende aastate

jooks, kui ma olin Eestist ära ja mul on ee mul on palju ee sõpru tõesti ka selliseid inimeseid, kellele ma oleks ka võinud tookord kell üks öösel

helistada, öelda, et tead, et ma olen nagu hästi nagu raskes kohas, et ee et nagu üksi ei pea, aga aga ma ei ole ka selline jaga ka ja tegelikult, et

ma jagan siis, kui ma olen juba mingisuguse asja enda jaoks ära protsessinud, et noh nagu mõned inimesed kirjutavad ee Facebooki postituse, et ma ei suuda uskuda, et see juhtus, et siis

kõik kirjutavad, oi, mis sul juhtus?

Onj, on sul kõik hästi? Noh, ma ei ole kindlasti see inimene, et seal mingi uhkuse moment on võib-olla see, aga eelkõige, et ma pean ise jõudma kuskile sellest lappamisest välja ja siis ma

võin hakata nagu noh jagama, et ee ma nagu ei ei taha taha ka võib-olla neid enda asju nagu teistele nagu peale valada nagu valimatult.

Ja jälle saan noogutada siin, et mul on ka niimoodi olnud. Ja siis see see, et et meil on see, kes tõesti elab kaasa ja nii-öelda paneb käed alla, et et minul

on selline abikaasa lihtsalt nagu ta on lihtsalt nagu mega kingitus, sest noh eks see toimib meil nagu mõlematpidi, aga just täna hommikul meil läks kiireks. Me ei jõudnud nagu sättida

kiireks. Me ei jõudnud nagu sättida ennast nii nagu ma tahtsin ja siis ma panin mingid riided selga avasin, need on väiksemaks jäänud ja ühesõnaga ma kukkusin nagu korraks oma selle keha ja välimuse teemaga täiesti auku. No mul

seda ikka juhtub, onju, sest ma nagu see teekond on veel, see protsess on pooleli. Ja siis terve tee, kui me

pooleli. Ja siis terve tee, kui me sõitsime linna, siis ee mees lihtsalt nagu hoidis ja kõutis ja mis ta kõik seal tegi, onju. Ja siis ühel hetkel mu

kohe 19 tütar, kes istus taga, kes muidu üldiselt ütleb, et noh, see on ikka mingi uhu veits, millega te siin tegelete ja siis ütleb järsku niimoodi, et päris tark jutt, Harry.

et tal olid küll oma klapid kõrvas, aga ta tegelt kuulas ja siis ja mina ka ma sain hommikul enda peale kurjaks ja ma ütlesin peeglis endale pahasti ja siis mees ütles selle peale nii umbes

minu naisega nii ei räägita enn midagi sellist no ta teab lihtsalt mida öelda õigel hetkel ja see oli nii tore hetk sest muidu kui ma tunnen, et mul võtab see jonn üle onju siis mul on suva mida keegi ütleb mu kõrvalt eriti kui ta hakkab veel siis ma ei tea mingi

coachima või õpetama mingi metsa kõik onju aga sel hetkel kui ta seda nagu päriselt nagu nii-öelda pani mehena kanna maha ja ütles niimoodi onju siis mul oli nagu jaa ma saan aru, et ma tegelt tõesti nagu praegu tegin endale liiga.

Jaah.

Ja siis terve see, et et noh täna hommikul oli see kõik onju see ja kui kiiresti need protsessid võivad käia ja ma ei kujuta ette, et ma oleks läinud siis keset seda jagama või teinud Facebooki livei ja seal on vaadake

milline ma olen mingi ja kole ja kõik onju, et noh ja praegu ma saan jagada seda, sest ma juba saan aru, kuidas see käis, mis mul toimus. Onj. Jah. Jah.

Et mõnes mõttes võib-olla noh eks see ongi igalühel ju oma ja mõni teeb oma protsesse nii läbi, et peab jagama keselt seda, onju.

Jah, see ongi erinev. See ongi erinev ja ja noh muidugi on vot see tugi peab olema ka just selline, et ta nagu töötab ja

mismoodi ta töötab sel õigel hetkel. Et

ee mul oli mingi hetk oli ülikooli jooksul. Noh, seda oli päris palju. no

jooksul. Noh, seda oli päris palju. no

see töö ja kahe linna vahelt sõelumine ja kõik ja ja siis mul oli ladina keel oli siis üks põhiõppeaineid ja noh see oli ikkagi väga palju suurem kui mina, et ma ikkagi mõtlesin, mul

jääb nagu lõpetamata see ülikool, et ma lihtsalt ei jõudnud ja ma võtsingi enda peas nagu otsuse vastu, et ee et vahet ei ole, et ee et noh võib-olla käin,

võtan mõned loengud, aga kui ma kukun välja, siis kukun välja ja ja siin võib-olla ka mul ema oli pigem selline, kes ütles, et noh vaata, et tee, kuidas

sa tunned ja küll sa hakkama saad ja ja noh nagu toeta niimoodi. Aga siis eem ee siin siin Tallinnas olime mingil ee

mingil olemisel ja seal oli ee meil üks sugulane, siuke hästi kiht siukene ee karismaatiline naisterahvas. tal ise ka

karismaatiline naisterahvas. tal ise ka hästi kaua ühes siukes õigeasutuses oli siin juhipositsioonil ja ja siis tuli juttu siis tema küsis ka no et kuidas sul koolis ja nii ja siis ma ütlesin, et

et et ee et noh ma jätan ikkagi nagu pooleli, et et mul ei ole seda vaja, onju.

Siis siis tema nagu ütles, mis asja, mis juttu sa ajad, mis pooleli noor tark inimene onju appikene, et et võta ennast

kokku, tee see asi ära.

Vot siis oli nagu, et et okei, ma pean selle asja nagu ära tegema, et selliseid inimesi on ka vaja vahel, kes sul on nagu noh heas mõttes annavad

sinu selle enese annavad selle nagu lahtse käega, et niimoodi, et hei, et ära nüüd ennast nii odavalt ka müü, onju.

Just, et eh, eriti ideaalne variant oleks, kui ma ise olen endal alati see, kes seda teeb ja siis teinekord on neid hetki ka, aga vahest jah kuidagi tekib just see ohvri koht, et noh, ma praegu ei saa, ma

ei näe, kuidas siit välja saab ja mis kõik onju et see see toimib. Jah, ma tahtsingi seda veel lisada selle toetuse kohta, et et see n siis nagu niipidi ei läheks, et et keegi siis kogu hoiab ja lohutab sind

ja tõmbab kuskilt välja ja siis istud ja kassid seal oma ohjaugusel, et see kaugele ei vii. Seega kaugele ei vii.

Jah. et ee et ega seda nagu seda järjepidevust ja püsivust või või mitte allaandmist ee no seda ikkagi peab nagu olema minu meelest, et kui sa edasi

lähed ee tahad minna kuskile mingis suunda, võib-olla teine kord on sul rohkem valikuid, teinekord on see nagu siuke pehmem teekond ja teinekord

sul ei ole nii palju valikuid, et ee et ee kui ma olin ee noh me rääkisime sellest laevaasjadest, et ma olin seal Siigetil tööl. Kõik oli hästi tore siin

Siigetil tööl. Kõik oli hästi tore siin Helsingi Tallinna vahel. siin ee siin tegime oma reise ja siis 2008 läks kogu see kupatuspankrotti niimoodi üle öö, et

ee et autod olid laeva peal, pitsad olid soojas ahjus ja siis tuli teade, et ee nii nüüd lähme kõik koju ära, et ee et firma on pankrotis

ja siis ma kaotasin ka töö niimoodi üle üle öö ja ja seal oli meil oli sellel ajal juba võetud korterilaen ja ja siin Tallinnas ja Ja

elukaaslas sellel disainfirmal ka ei läinud hästi ja noh juba olid mingid laenuvõlad umbes pank helistas, et et

kuidas te nüüd saate ja siis oli ka vaja ruttu töökohta ja ja mulle pakuti ee Hispaaniasse ka nagu kiirlaeva peale

seal Kibraltar ja ja Hispaania vahel sellised kiirlaevad sõidavad ja sinna nagu siis ka selle tiimi juhiks ja kõik juba kokku lepitud.

ee ja põhimõtteliselt paar tundi enne lepingu allirjutamist ütlevad, et teate, et meil ikkagi seal plaanid muutusid, et seda töökohta ei ole, et ei saa, aga noh

häda ajab ärja kaevu, et et telefonis ütlesin, teate, nüüd on niimoodi, et et ee et umbes ega ma enne ära ei lähe, kui te mulle töökoha leiate,

nagu ei huvita noh lihtsalt sa oledki meeleheitel ja ja Ja siis nad pakkusid mulle kaks päeva

hiljem ma lendasin omaani riiki, mis ma ei teadnud üldse, et olemas on. Täitsa crazy. Läksin oma

olemas on. Täitsa crazy. Läksin oma

suure kohvriga novembrikuus läbi suure paksu lumelennujaama, teadmata, kuhu ma siis lõpuks satun. Ja ja no see oli

põnev teekond. See oli noh seal oli küll

põnev teekond. See oli noh seal oli küll siukene nii-öelda see julgus sedaust valida, et ee noh vahel on sul see valik, aga vahel see valik on nagu

selline ei ole väga sinu teha, et sa pead võtma see, mis sul nagu nina ees on ja siis vaatamisest välja tuleb. Et see

oli üks sellistest kohtadest, eksju. Ja

noh, väga põnev oli seal. Loomulikult

minu jaoks oli väga põnev ja ma see oli selline infrastruktuuri üleshitamise projekt, valitsuse projekt, et ee siis

ee sellele sultenaadile riigile ee siis luua ee luksus

kiirlaeva selline teenus. Ühesõnaga, et

ühendada siis pealinna maskatit musandami siis poolsaarega, mis on juba seal nagu tegelikult väike jupp, emiraat

jääb sinna vahele, et see mere pealt sai viie tunniga sinna, mis oli 500 km. Ja

noh, kes merenusest teavad, siis see tähendab seda, et et laev peaks sõitma siis 50 sõlme tunni 50 sõlme või või

siis või 100 km tunnis, mis on ebanormaalselt kiiresti. Aga nii oli.

ebanormaalselt kiiresti. Aga nii oli.

See oli sellel ajal maailma kõige kiirem reisilaev ja see oligi 56 sõlme oli selle laeva kiirus ja see

läks nagu pooleks lõigatud õllepurk niimoodi viuhti nagu Ferrari üle mere.

kui oli pool meetrit lainet, siis juba kõik lapperdas ja kõikus seal, et aga aga no seda me seal aretasime ja mina selle rahvusvahelise tiimi juht seal

nagu olin. Meil olid seal Marokost olid

nagu olin. Meil olid seal Marokost olid ee see interjööri siis meeskond oli Balkanimadest oli ee siis oli

Bulgaariast, oli Lätist ja siis koolitasin välja ka kohaliku oma Omaani nagu meeskonda.

Mhm. Mhm.

Et see oli siis minu jaoks siuke esimene täis siuke rahvusvaheline kogemus.

Aga mida sa mida sa siis koolitasid? Sa

mainisid interjööri. Kas sa siis olid juba seal või oli see teenindus või oli see kogu siis see laevalini? Teenindus

teenindus. Jah. Laev oli olemas, laev oli valmis, aga kuidas seda teenindust siis üles ehitada, optimeerida, juhtida,

et et selleks ee see siis oli nagu minu see ülesanne, mis oli natukene sarnane sellega, mis siin Seigetil oli, aga mitte päris, et ee et võib-olla mul

kõikide töökohtadega on olnud niimoodi, et ega ma päriselt ee 100% kunagi ei tea, mis mind ees ootab, et võib-olla see 70% protsenti on nagu see kogemus ja

see ülejäänu siis ikka niimoodi jooksu pealt mõtled välja, mis iseenesest võib-olla ongi okei, sest siis jääb nagu see õppimise võlu sinna juurde

ja ja siis ma tulin ära sealt Omaanist ikkagi peale kahte aastat, sest see töökultuur on selline nagu ta seal on teistmoodi.

Jaa, ma tundsin, see tähendab seda, et e mina harjunud sellise juba see ütleme see juhtimisstiil ja siukene kaasav ja ja selline

ee demokraatlik, mis tuleb pigem Skandinaaviast. Ee sest seal Siigetil

Skandinaaviast. Ee sest seal Siigetil oli ka meil palju rootslasi, soomlasi nii-öelda. See on ta palju

nii-öelda. See on ta palju autokraatlikum. Seal on niimoodi, et ee

autokraatlikum. Seal on niimoodi, et ee et ee perekonna ja isiklikud suhted tulevad enne ärisuhteid.

Ee see on nagu ikkagi norm, ütleme seal araabia töökultuuris. meie kutsuda

araabia töökultuuris. meie kutsuda korruptsiooniks.

Seal on see sedapidi ja ja seal on hästi selline autoritaarne, et ee sul loeb see tiitel ja sul loeb see positsioon ja ja see võib-olla kuna see minu jaoks

võib-olla kunagi nii oluline olnud, siis ee ee jah, ma võib-olla nagu igatsesin selle euroopaliku või läänelik siis

töökultuuri järgi ja ära ma sealt tulin ja siis ma kirjutasin ee e-mailile kirjutasin

ee oma tuttavatele. M siuke mailing list oli nendest juhtumitest ja sellest elust ja romaanist, kuni mul üks sõbranna Kirsti ütles, et et sa nii põnevalt

kirjutad, et kas sa raamatut ei taha kirjutada? Ütlesin, et mis mis kus mis

kirjutada? Ütlesin, et mis mis kus mis raamatut? Et keskkoolis kirjutasin ka

raamatut? Et keskkoolis kirjutasin ka ühe kirjandi Minu suvi. Oli ka jube põnev reis. See oli mingi kirikureis

põnev reis. See oli mingi kirikureis kuskile Leetu ja autod läksid katki ja ma ei tea, mingid väga põnevad asjad olid. Ja siis kirjandas õpetaja pani

olid. Ja siis kirjandas õpetaja pani mulle kolme selle eest, ütles, et et lühikeselt asju seletada on ka oskus, et ega sa raamatut ei kirjuta, et noh

juba seal oli vihje jah eks ole onju ja noh mitte, et see kuidagi minu mingit enesehinnangut oleks tol ajal kuidagi mõjutanud, aga aga noh

meelde see tuli, aga mõte jäi minuga ja ja siis ma kirjutasin Eppetronel Mhm.

mes, vot elan töötan sellises riigis ja selline kogemus tema, et aa okei, väga huvitav, et pane meile siis kondikava ja

ja kirjuta algus ja kirjuta üks seiklus ka nagu sealt keskelt ja ja neile väga sobis, kuidas ma selle

valmis kirjutasin ja ja tuligi kohe leping ja ja kirjutasingi raamatu minu omaan kaamelis Porschei 56

sõlm tunnis, mis on siis siukene sõbralik heatahtlik ütleme ülevaade selles kogu protsessis, sealsest elust, minu teekonnast ja ja no ütleme selle

ikka selle ühiskonna kirjeldusest ka, et et ee kui inimestel on natuke rohkem raha kui tervet talupoe mõistust ja ja

see raamat ilmus siis 2011 ja seal tuli natuke meedia ee nagu vastu ka ja olid mõned ee ee see vist telesaat, et seal

kokkasime mingeid omaanito ja olid mõned ajakirjaartiklid ja ja luksusjahindusest ma olin selle aja peale ju tegelikult juba kuulnud.

Kust kaudu? Mis kaudu ma tõesti ei tea, sest siin noh tavainimene Eestis tegelikult ei tea sellest valdkonnast.

Ta kunagi ei ole Eestis olnud. sellises

formaadis ka kindlasti kunagi ei tule, aga ühes artiklis

ma hõikasin selle välja, et ee minu unistus oleks töötada luksusjahil.

Seda tal luges üks Eesti tüdruk, kes oli ise juba töötanud jahtide peal kuskil viis-kuus aastat ja ta võttis minuga

Facebookis ühendust ja ütles, et ee et noh nii-öelda, et kui see on sinu kindel soov ja tahtmine, et et siis ma võiksin sind selles aidata.

Ja see oli suvi tookord. Siis sügisel me saime saime kokku, saime nagu sõpradeks, tuttavateks,

kaardistasime minu need oskused ära, et ee administratiivne pool ja ja ütleme võib-olla see juhtimine ja või siis nagu see majandamine ja housekeepingu see

pool mul oli pigem nagu tugev. sellisest

peenest lauateenindusest võib-olla ma ei teadnud suurt midagi sellel hetkel, et küll mingi buffee värgist, aga noh, ütleme siukest väga peenest restaurantiteennistust ja siis ütles, et et kui sa tahad seda

teha, siis sa pead selle külje endal ka nagu ee ikkagi välja arendama, et kats üle talve ennast kuhugi lähe

heasse restorani tööle saada. Ja ja nii ma läksin. Olin kolm kuud Swiss hotellis

ma läksin. Olin kolm kuud Swiss hotellis ja hästi tore oli seal. Seal olid ka igasuguseid koolitusi nagu maja sees ja ja mulle nagu sobis ja siis oligi aasta

2012, kui noh oli jälle siukene selline risttee koht, et ee et ma nüüd kas lähen

sinna luksusjahindusse või ei lähe. et

ma olin 34 selle aja peale, mis ei ole nagu nii noor tegelikult, et pigem ütleme selline esimene positsioon seal Stodessina on ikkagi

seal võib-olla 22 30 vahel niimoodi ja noh sellel ajal eriti ee ütleme see jahinduse maailm oli

ikkagi hästi sellise inglise keeleruumi keskne. Niimoodi, et ee isegi

keskne. Niimoodi, et ee isegi töökuulutustest ta pandi ilma mingisuguse valehäbita, et ee ainult need, kes räägivad inglise keelt ema keelena ja ja nii edasi ja nii edasi, et

noh Eestist noh ei teadnud üldse keegi mitte midagi, et et ee noh need šansid võib-olla seda esimest töökohta saada sellest hoolimata, et ma olin tegelikult

peaaegu 10 aastat merd sõitnud, mul oli juhtimiskogemust, mul oli eksju kogu selle klienditeeninduse kogemust, et see konkurents oli ikkagi võrdlemisi kõrge

või tugev, et mul väga suur illusioon ei olnud, aga valmis ma selle tegema olin, et ee juba registreerisin nendesse agentuuridesse, kes siis meeskonda

vahetavad seal Antiibis, mis on siis Lõuna-Prantsusmaal on selline üks põhiselline keskus ja ja

lähengi sinna kohale ja rendin laenatud raha eest raha. Mul ei olnud laenatud raha eest. Lendin ee rendin korteri seal

raha eest. Lendin ee rendin korteri seal ja siis hakkangi ootama, et et äkki keegi ikka annab võimaluse ja koputad nende käid mööda kaid ja koputad jahtide

peale, et tere, et kas teil on vaja nagu töötajaid, et ka selline hästi mugavustsoonist välja väljatulek.

Ja ma olin selleks kõigeks valmis, aga siis ee selle tüdruku abikaasa oli ühe 50 meetrise jahi kapten

sellel hetkel ja nendel olid Kuveidi omanikud sel jahil ja nemad otsisid siis nii-öelda teist jardessi. Seal interjöri

tiimis oli neli inimest ja see oli siis teine stadess oli ka nagu siis noh lauateeninduse peal. ja otsid inimest,

lauateeninduse peal. ja otsid inimest, kellel oleks väga sügavad teadmised siis araabia religioonist,

kultuurist, toidust ja nii edasi, et ee siis jah üllatus üllatus siis sealt tegelikult siis alates mul sellest teoloogiaharidusest

kuni kogu see oma kogemus, kõik need mingid telesaates kokkamised ja ja ja see kõik see lisa nagu noh lisauuring,

mis ma siis oma raamatu jaoks tegin juurde, et see kõik tuli siis selleks üheks võimaluseks kokku, et seal oli see jalg ukse vahel, et ma saingi jahindusse tööle.

Mhm.

Vau. Lihtsalt ma panen lihtsalt tähele ennast, et sind on nii nauditav küsida, et ma ei tahagi isegi midagi küsida.

räägi veel väga vinge, et sellised kogemus, et sellised kogemused ee no sellised juhused

siis on nii-öelda eks ole onju, et need on juhused, aga aga see loomine hakkab kuskilt ee kust sa üldse ise ei tea. Jah.

Et ee et sa et see ongi lõpuks sa peadki hakkama seda protsessi lihtsalt usaldama.

Mhm.

M et ee jah, et noh loomulikult sa valid mingisugused asjad igal hetkel, eksj, et kas ma tulin täna siia või mida ma järgmiseks räägin või muidugi sa teed

need valikud, aga aga ikkagi selline tunne on, et et mingisugune ka selline suur plaan on seal ikkagi ka taga.

Mhm. Mhm. No kui sa juba rääkisid oma lapsepõlve laevadega mängimisest ja üldse ütled, et see haridus, et sa paned ol osa sellest, mis tundega sa läksid sinna tööle? Noh,

ma saan aru, et kahtlemata rõõmuga, et sa leidsid, aga kui palju su jalg värises, kui sa esimest korda seal teenindasid või või mis need seidad on, mis sul võib-olla sellest kõige

eredamalt meeles on?

See on huvitav, et sa mainid jalga. Mul

on siin jalgadega üks siukene naljakas lugu et mingid teemad jalgadega on kuidagi minu

selliste ee suurte otsuste juures ee mänginud sellist olulist rolli.

Jah, ma sain sinna tööle.

Oi, mul oli ikka õnne. Pisarad voolasid.

Ma olin, see meeskond oli nii tore ja see kõik oligi nagu nii nii tore, et alguses me olime Hollandis, olime seal laevatehases, valmist laeva ette hooajaks enne, kui me siis hakkasime

sõitma Lõuna-Prantsusmaale.

Ja ma olin vigastanud oma jalga natukene umbes pool aastat tagasi mingis

joogatrennis, põlve ja midagi nagu hullu ei olnud. Ma tundsin, et ta ei ole nagu

ei olnud. Ma tundsin, et ta ei ole nagu 100% ja terve selle talve ma noh käisin ikka, kandsin oma kontsaabast ja suusatasin ka

ja midagi hullu nagu ei olnud.

Ja ma olin saanud 10 päeva siis seal oma selle unelmate jahi peal siis tööl olla.

Ma lihtsalt mingi rutiinse koristamise käigus kükitasin ja mul läks see põlv niimoodi lukku, et see oli ülemõistuse

valu. Ma ei saanud käia, ma ei saanud

valu. Ma ei saanud käia, ma ei saanud astuda selle jala peale ja oligi nagu hästi hästi hull olukord, et mida me siis nüüd teeme? Et loomulikult mul oli

nagu tervisekindlustus selle noh laeva poolt ja seal Hollandis tookord olime käisime

siis viisid seal mind ee arsti juurde ja ütles, et no et ega me ei tea, mis sul on. Võib-olla sul on mingi menisk, sul

on. Võib-olla sul on mingi menisk, sul on mingi asi, et noh, me võime siin vaadata, et üks ütles, et 5000 maksab see uuring ja teine ütles, et 7000

maksab see uuring. Ja ja noh kapten ütles tegelikult ee ütles, et ma pean olema su vastu nagu väga aus, et kui ma

praegu lähen nagu meie juhatuse juurde ja ütlen, et et mul on selline nagu meditsiiniline keiss, siis see vastus on see, et ee et võta

endale ste nii-öelda fit fora. Võta see

inimene, kes on terve.

Et ainukene, mis ma su heaks teha praegu saan, no see on ilmselge, ma ei saa minna sinna hooaega niimoodi, et et mul see põlv on midagi tal on viga, sest ma

sain küll ta nii, et ma sain nagu ratastoolis välja paari päevaga, aga noh, see oleks võinud juhtuda igal ajahetkel.

Ja ütles, et ainuke, mis ma võin su jaoks teha, on see, et ma annan sulle vabad päevad ja kui sa saad selle kuskil korda, et

siis sa võid tagasi tulla ja siis jälle noh jälle mingi siukene nagu noh meeleheitlik koht on see, et ma lihtsalt ei lase seda enda käest nagu ära võtta peale seda, kui ma olen siia jõudnud ja

kuskilt ma ajasin välja. Mul ei tule see tohtri nimi meelde. Ta endiselt toimetab väga kuulus arst. on ongi põlvearst.

Kuskilt ma sain tema numbri ja helistasin ja ütlesin, teate, nüüd on selline asi, et et ma tahan nüüd teisipäeval helissin, ütlesin, ma tahan nüüd homme tulla Eestisse ja ma tuleks

ee neljapäeval konsultatsioonile ja ja kui on vaja, siis ma tahaks reedel operatsiooni.

Siis e see see arst ütles, et et kallis laps, et mul on ainult ooteaeg on kaheksa kuud, et ee aga ma olin ikka päris meeleintel ja ma ütlesin, et et

noh mul on vaja ja mingi limekombel ta ütles, et ä küll tule siis võtsin veel laenu juurde oma tollaselt elukaaslaselt,

et ee siis tulla Eestisse. Mul ei olnud Eesti tervisekindlustust ega midagi.

Lensin Eestisse, läksin vastuvõtule ja oligi vaja teha operatsioon ja oligi reedel oli kohe olla operatsioon ja ma ütlesin, et mul on nüüd vaja

järgmine päev tagasi tööle lennata.

Tegelt ei tohiks nagu lennata, et et seal võib ka igas trombid ja mõtlesin, et ei, ma pean minema et okei, siin on siis su trombirohud, mine siis omal vastutusel, siis lendad ja nii ma läksin

ratastooliga, siis lendasin tagasi. Nii

et siis ee vanem mehaanik, kes meil seal oli, tuli mulle vastu lennujaamas, ütles veel niimoodi, et issand, kuhu me oleme jõudnud, kas me nüüd võtame juba oma ste

ratastoolis vastu nagu, et ja läksin tagasi ja ja ma sain selle asja seal põlves korda ja meil oli jäänud umbes kolm nädalat oli jäänud aega

enne, kui ee omanikud tulid laeva ja ja siis ma seal lonkasin ringi ja toimetasin ja ja koristasin ja ja

sain terveks selleks ajaks, kui oli vaja.

Ja ja ühe korra juhtus mul veel oli niimoodi, et oli ka meil selline hästi tore projekt oli. Ee ma olin mitu aastat laevatehases olnud, imetoredad omanikud,

see tiimi ülesehitamine, kõik oli hästi hästi hästi hea ja siis me hakkasime välja sõitma laevateha sest laev oli valmis.

Ja sellel hommikul, kui ma siis oma kodinatega sinna laeva läksin, ee mul oli tohutult halb tunne.

Mul oli mul oli selline hästi hästi halb tunne. Ma ei teagi, miks siukene

tunne. Ma ei teagi, miks siukene abstraktne halb tunne, nagu siukene ohu ohu eelaimdus või midagi sellist.

Ja ma kukkusin niimoodi, et seal oli nagu see selline trepp ja siis laeva nagu see laevad nagu

kai peal oli trepp ja laeva peal oli trepp.

See oli nagu novembrikuu see natuke oli jäät tulnud Saksamaal olime Lõuna-Saksamaal või põhja-Saksamaal ja ma libastusin. Ma kukkusin peaaegu nagu selle kahe trepi vahele. Ta oleks

peaaegu sinna laeva ja kai vahele kukkunud eksju. Ja ma hirmsasti

kukkunud eksju. Ja ma hirmsasti vigastasin omal jalga niimoodi, et et see paistetas kõik ülesse ja siin oli

mul kõik oli verine ja nii ja ja siis ma ei saanud seal joosta ja toimetada.

Ainuke, mis ma sain teha, olid ee mm oma arvuti asju vaadata ja meil vist oligi jäänud kaks 12 tundi nagu väljasõiduni,

siis ma tegin oma tööarvuti lahti ja ma avastasin, et ee kui ee ID inimesed kandsid nagu ee maapealse kontori

serveri laeva sinna serverisse, siis kõik minu failid ja dokumendid ee ee olid kaotsi läinud. kõik kahe aasta töö,

et tegelikult ma ei oleks saanud absoluutselt oma tööd teha edasi, kui noh neid faile nagu mul ei oleks olnud.

Ja tänu sellele, et ma ei saanud muud teha, et ma tõin selle arvuti lahti, saime öelda, et need ei ole nagu üles laadinud ja meil õnnestus need üles laadida enne, kui me välja sõitsime. Ma

sain nagu need kätte ja aga sealt laevalt ma läksin päris ruttu nagu ära, sest see selline ohutunne või või

selline sisemine imelik eba ebakindlus, et ee kui ma ära ei lähe, minuga võib juhtuda

midagi tõsist.

ee see püsis ja ja see oli just nagu selline koht, kus noh alates nendest omanikest minu tiimist

kuni noh sõprade perekonnani keegi nagu aru ei saanud, et ee kuidas ma nagu ära tulin sellisest töökohast, aga ma tundsin, et see oli nagu õige

otsus, et et see see jalateema oli justkki nagu hoiatus.

Mhm. M. Ja kui sa tulid sealt ära, siis see tunne kadus.

Jaa, see tunne kadus ja ükskord varem oli ka, et ee seda on tõesti nagu neli korda juhtunud. Päris huvitav, et kui

korda juhtunud. Päris huvitav, et kui see araablaste nende Kuveidi omanike laevaga

ma toimetasin kaks pool aastat. Seal

noh, mulle meeldis hästi need hetked võib-olla, kui meil isegi omanike laevas ei olnud ja ja meil tehti seal parandustid ja olid seal need disainerid

kaasatud ja ehitajad, et et see külg mind nagu lummas, et ma nagu sain aru, et et ma tahan võtta tegelt seal jahenduses selle sihi, kuna noh jällegi ma võib-olla ei olnud nagu nii noor ja võib-olla sellesse

teenindavasse rolli võib-olla ma ei tahtnud nagu ka lõpuni nagu jääda või sellel tuleb nagu nii-ö nii-öelda see best before päris ruttu nagu kätte,

siis ee ma nagu teadlikult valisin rohkem sellise ee võib-olla disaini või selle ehituse või või selle setupi suuna ja siis sealt ma sain, mul tuli järgmine

töökoht, mis oli juba uus laev. See oli

palju suurem, 125 meetrit. Kreekas me

seda ehitasime.

Ee siukene ka päris siukene metsik kogemus oli see nagu erinevas erinevas mõttes. Ee see oli minu jaoks nagu teine

mõttes. Ee see oli minu jaoks nagu teine ülikool. Mhm. m kus pidi nagu õppima ee

ülikool. Mhm. m kus pidi nagu õppima ee mingeid ee siis sellesse laevaehitusrolli

vajalikke oskusi väga väga väga kiiresti, et see oli ka päris päris nagu järsud kurvid olid need ja lõpuks kogu

see kogemus minu jaoks ka jällegi päädus tegelikult läbi põlemisega.

Mhm. M

et see oli nüüd küll võib-olla tükk, mis oli natuke liiga suur. Ma ei teadnud, mis endas nagu kätkeb

ja jällegi, mis oli hästi imelik, et ee mul hakkasid jalad valutama ja noh öeldakse, et kui jalgadega mingi teema, et et sa justkui oled nagu lähed

valesse suunda või või midagi ja meil oli üks massöö seal, üks Brasiilia tüdruk. Ta oli selline noh ka natuke

tüdruk. Ta oli selline noh ka natuke võib-olla vaimne ja ja tunnetas rohkem kui lihtsalt lihaseid ja ja tema ütles mulle ükskord, et ee et ma olen töötanud

eksju füsioteraapias ja et ee et sellised jalad nagu sul siin praegu all on siukestega ei saa kõndida.

Mhm. Aga mina ometi kõndisin ja ja no seal oli ikkagi väga väga raskes kohas.

Seal oli mul töökoha kiusamist. Seal oli

ma ei olnud lõpuks mingites rollides ka väga hea. Ja noh, kui sul kui sa ei ole

väga hea. Ja noh, kui sul kui sa ei ole nagu hea, siis sa oled stress, siis sa teed vigu ja siis sa ei olegi hea. Ja no

ühesõnaga ja tegelt oli seal ka siukseid natuke pahatahtlikke inimesi. See oli

siukene õne lumepall, et ma ikkagi mängisin ideega, et sealt ära põgeneda niimoodi, et ma lihtsalt nagu võtan oma ID- kaardi ja lähen minema jää kui see passis sinna laeva.

Mhm. Aga kuna mul ei olnud füüsiliselt jõud oma kohvrit pakkida, siis mul jäi see põgenemine ikkagi ära ja ma sain sealt ee noh lõpuks ikkagi niimoodi

viisakalt ja ja korralikult tulema, et et töötasin oma nii-öelda selle etteütlemise aja täis.

Sel hetkel, kui ma maha läksin, mul ei olnud jalgadel mitte midagi viga.

Mhm.

kuidas see keha on kogu aeg toetanud, rääkinud, tulnud sulle appi, pannes ennast ohvriks nii-öelda ohverdanud ennast, kui sa kukkusid oma jala puruks.

mille kõige jaoks seda vaja oli.

Mille kõige jaoks seda vaja oli? Ja ja

muidugi see kõige viimane kogemus oli niimoodi, et ee ma nüüd merearjääri lõpp

lõpetasin siis ära nüüd ee ee aastal 2025.

Tegelt olin ma viimast korda merel, aga mhm ikkagi 24 pigem ee ka tegelikult oli hästi hästi hea

töökoht. ee hästi tore tiim ja kuidagi

töökoht. ee hästi tore tiim ja kuidagi olid siis hästi heas ja tugevas kohas ja siis juhtus paar ee

väga sellist kurba sündmust meil laevas.

Me kaotasime kaks kolleegi kuu aja jooksul niimoodi, et ühe poisiga

juhtus lihtsalt õnnetus.

Ta kukkus niimoodi, et ta upus ära.

Ja ma olin selle kogemuse juures.

Ma isegi ei ole nagu meditsiinitiimis, ei olnud laevas, aga aga kui meil oli selline väga suur kriisiolukord, siis ma olen üks nendest inimestest, kell läheb mingi teine

programm sisse, kus kõik läheb aeg loopi, ee pea läheb selgeks, mõte läheb selgeks, ma suudan otsustada, juhtida, teha. Muidugi sattusin siis sinna selle

teha. Muidugi sattusin siis sinna selle olukorra juurde. Ee meil ei õnnestunud

olukorra juurde. Ee meil ei õnnestunud teda päästa ja muidugi on tohutult nagu lõhkuv siis selle meeskonna jaoks. laevameeskond

üldse noh eesti keeles me ütleme ka nagu laevapere, et et mida siis nagu teeb sellele tiimile ja ja noh minu enda tiim

oli ka hästi suur oli ee ee üle 30 inimese ja ja kuidas sa siis juhina jääd nagu hoidma seda ruumi samal ajal ise

neid ee teemasid siis protsessides ka ja noh see oli nagu päris raske raske selline periood, aga ma läksin päris ruttu, tulin puhkusele, olin Olin siin

kodus ja ja läksin laeva tagasi umbes kuu aega hiljem ja ja nägin, et oh tead juba inimesed hakkavad välja tulema sellest kogemusest ja ja ja

noh tegelikult ei olnudki rohkem vist kui neli nädalat sellest sündmusest möödas, kui mul oli hommikune koosolek, briefing oma nagu tiimijuhtidega

ja meil peakokad just vahetusid niimoodi, et üks läks puhkusele ja teine tuli siis puhkuselt ära ja kumb kumbagi peakokka ei tulnud siis sinna

koosolekule hommikul. Kiiret ei olnud,

koosolekule hommikul. Kiiret ei olnud, midagi tähtsat ka ei olnud. Ma mõtlesin,

et las ta siis nagu ee et noh, ma pärast vaatan ja siis lõuna tuli kätte ja seal

ikka kumba kumbagi nagu ei ole näha.

Ja siis ee kes oma vahetust üle andis, läksime selle teise kokaga vaatama ja ta oli surnud.

Ma kajutis, tema oli nagu hea lähedane sõber. tema koos. Me olime kõik need ee

sõber. tema koos. Me olime kõik need ee süsteemid ja protsessid nagu üles ehitanud ja ja see oli nagu päris ränk esiteks ee ei ole ikkagi ette valmistud

selliseks asjaks. jällegi mina jäin

selliseks asjaks. jällegi mina jäin kuidagi sinna sellesse rolli, et enne kui see kiirabisa saabus ja ja kõik need asjad

ja ja siis ma olin veel kuu aega olin olin nagu tööl enne, kui ma puhkama sain, sest ku ajast ma ei mäleta mitte midagi,

et ee see stressi see stressiseisund oli ikkagi hästi hästi tugev tõenäoliselt.

Et ee ja siis kui ma tulin koju, siis ee käisime elukahlasega, lumi oli juba maas, käisime Viru rabas, käisime

niimoodi matkamas. Ilus selline lumine

niimoodi matkamas. Ilus selline lumine päev oli nagu täna ja ja ma astusin kuidagi valesti seal ühe laudtee peal ja

ma murdsin jalaluu.

Murdsin jalalõu ee täs kahest kohast.

Siis sealt kõikide tulede ja viledega sain ma sealt ee ee kelkude ja ATV-dega sain sealt ee rabast välja ja Tallinnasse siis ee

emosse ja tegelikult oli õnnelik õnnetus, et ee isegi operatsiooni ei olnud vaja. Midagi ei läinud isegi

olnud vaja. Midagi ei läinud isegi paigast ära seal jalal. Valus ka ei olnud, aga ilmselgelt kuhugi tööle ma sellega ei läinud. Me olime teinud noh

ei läinud. Me olime teinud noh elukaaslasega plaanid nagu selleks talveks siis, et noh tema on tööl ja ja

mina olen ka merel tööl ja järsku ma olin kodus, ma olin meie uues majas, kus me maal elame, ee kus ma ei saanud üksi olla, et mul oli nagu abi vaja.

Ja siis mu ema tuli mulle appi sinna ja ema siis oli minuga koos seal ee neli kuud. Ma olin ikkagi üle nelja kuu

neli kuud. Ma olin ikkagi üle nelja kuu olin lõpuks haiguslehel poole selles kipsis ja ja ta aitas seal puid vedada.

Mul ema oli 82 ja ja see tegelikult oli kõige pikem aeg, mis me oleme üldse nagu võib-olla täiskasvanud easime nagu koos üldse veeta, sest ma olin nii palju ikkagi merel ära.

Mhm. Mhm.

Kuigi ma käisin siin Eestis ja kevadeks ma sain terveks ja sain nii-öelda kõik need load uuesti minna merele ja muidugi nad väga ootasid mind sealt

tagasi ja ma teadsin, et ma tegelikult suvel ikkagi nagu tulen ära, sest selle aja peale ma olin juba oma seda ettevõtet hakkas see Holistic Yaht Interiors käivitama hakanud seal oma

brändikud ja ja kõike seda teinud, sest mul oli aega. Ma teadsin, et ma tahangi jääda nagu nende ee laevade setupi ja disaini peale, et et aitab sellest merekarjäärist.

Mhm.

Ja lendasin maletiividele ja hakkasime tulema sealt laevaga siis Kaplinna. See

reis võttis üle kahe nädala aega ja enne kaplinna jõudmist ma sain kõned. Mul ema

on kukkunud kodus ja ja sõbranna aitas mul nagu kutsuda kiirabi

ja noh nii kui laev nagu tuli sadamasse, nii ma tulin ee lennuki peale ja tulin koju

ja siis ee eem emal diagnoositi maovähk, viimane staadium ja no siis oli selline koht koht nagu,

et ee et ee noh kõik liigub, et see on siuke tunne, kui keegi kunagi on kogenud nagu maa värisemist, et see on väga imelik

tunne selline, et ee et noh kõik on nagu vedel, et et see on selline koht, kus sa lased nagu kõik kaitsed maha, kus sa ei planeeri nagu mitte midagi, sest sa

lihtsalt ei tea, mis nagu järgmisena nagu juhtub ja aga no see kõlab võib-olla nagu imelikult Aga aga sellistes hetkedes on ka selline mingi

meeletu jõu ja ja see loomise koht nagu, et et ee noh võib-olla ongi need mingid ee

taustasüsteemid, jõus jooned ee muutuvad nagu nii teravaks ja konkreetseks. kõik

pseudoasjad kukuvad ära niimoodi, et et ee ainult päris asjad jäävad järgi ja noh, kui keegi on ee küsinud mu käest, et et

noh, mis kasu sul näiteks sellest luksusjahi kogemusest nagu on olnud, et et seal laeva peal mööllad ja ja kellegi soove täidad ja korraldad mingeid

ilmvõimatuid asju ära ja nii edasi, siis huvitaval kombel vot see oli selline koht, kus see kogemus tuli hästi kasuks,

sest ee ema viimane soov oli, et ta tahab tulla koju, mitte oma koju, vaid sinna sellesse meie suur kodusse ja arst

ütles, et ee noh, me ei saa kunagi nagu paluda või eeldada sellise staadiumi haigete omastelt, et et nad võtaks koju, et seda ressurssi on liiga palju, mida

nõuda või anda. Ja see oli just see hetk, et ee ma sulle ütlesin enne ka, kui ma rääkisin teemadest, et et mul tuli see Nukitsamehe laul, et kus on

sinu tõeline jõud, eksj, et kus see siis nagu sul välja tuleb, et ee et see on nagu seal jahinduses, et see kui keegi ütleb, et ma tahan mingit popup ööklubi

kuskile autotekile eksj kahe päevaga või või või ee osta mulle viie tärni hotell nädala lõpuks või või noh sellised asjad, et see, et sa ei tea, kust ta

saab või või et sa ei ole seda teinud, seda ei huvita mitte keegi. Sa lihtsalt

nagu mõtled selle välja ja nüüd oli minu jaoks selles mõttes nagu, et ma mõtlesin välja endale kahe päevaga, mis tähendab sureva haige eest hoolitsemine.

et ee mul õnneks varasemas elus ei olnud mingit kokkupuudet sellega, aga noh seal olid kõik ravimid, süstimised,

vererõhud, ee ee voodid, hapnikud, ee rattastoolid, ee vannitamised, pesemised, keer noh kogu see teema

ja sa lihtsalt sa lähedki sellisse nagu sellisse charter mode'i ja sa lihtsalt teed need asjad ära, sest

peab tegema ja valikut nagu ei ole.

Ja võib-olla seal oli nagu see, et kus selline sellisesse väga uudsesse olukorda minek ilma valikuta või ilma selle vabandusta, et ma nüüd ei

oska või ma ei saa, ei ole sul mitte mingisugune nagu variant. Sa lihtsalt

teed nagu selle ära ja ja ema oli meiega 10 päeva

ja ja ma olin tema juures nagu selle hetke, kui ta lahkus, mis oli noh selline tõeline igaviku puudutus

ja ja siis kui sa hakkasid nagu tagasi mõtlema, et et mis juhtus seal laevas, ma ma olin siukesed väga nagu nagu sellises halvas kohas mentaalselt peale

neid õnnetusi seal töökaarastega.

Vahel kui me oleme nagu mentaalselt sellises kohas, me ei suuda edasi minna, siis keha tuleb järgi. Ta tekitab selle koha, et me ei saagi edasi minna. Me

peamegi paigal olema. Ja tänu sellele ma sain olla oma emaga koos teadmata, et see jääb meie viimaseks ajaks koos. Ja

noh, kui sul peale seda nagu veel ei teki nagu seda usaldust millegi suurema või või siis selliste mingi suurema juhtimise või

enda siis nende sisetunnete kuulamise kohta, siis ee siis ma ei tea, mis seda veel peaks tekitama, et järgmist korda nagu ei ole vaja, eks

ole.

Jah. Ja mõnel juhul siis on, kui ei jõua kohale. Nojah, et see punaseks ja ja

kohale. Nojah, et see punaseks ja ja serviti eksju.

Jah.

See on nii ilus hetk praegu ja nii tuttav koht mulle, kui ma olen kuulanud mingeid podcaste, kus on väga väga selline kaasahaarav jagamine ja siis see

saatejuht ütleb: "Okei, meil saab aeg otsa." Ja ma iga kord mõtlen, et miks

otsa." Ja ma iga kord mõtlen, et miks nad ei võta rohkem aega. Ja täna ma olen ise natuke selles kohas. Mhm. Kuna meil

on täna rendiruum.

Ma saan aru, et ma tahaks nii palju su käest veel küsida.

Jah, vaatame, kuidas elu loob.

Võib-olla, et me ühel hetkel kohtume uuesti siin mikrofonidega.

Võib-olla. Aga see selle loo juures, mis sa kõik oled jaganud, siis see, kus sa nüüd täna oled ja mis sa täna teed, siis siis ee sinu tänane ettevõtmine, kus sa

nüüd ise tegeled nagu ikka nende jahtidega, aga siis need teise nurga alt eksju, et sa nagu lood neid. Mis sa

sellest tahad praegu siia saatesse rääkida?

Ma arvan, kõige suurem tunne ee on selline tagasi tunne, et ee kuna mind omal ajal, kui mina sinna valdkonda

valdkonda sain sisse ja mind aidati natuke tutvustati ja võib-olla näidati mingeid selliseid ee ee

nippe, eks ole, siis ee ma olen nii palju saanud sellest ajast seal valdkonnas,

et ee nüüd ma tahan natuke tagasi anda ja see on tegelikult teist korda, kui ma üldse räägin ka eesti keeles ja ütleme siin Eesti siis inimestele sellest ma

olen nii palju rääkinudki sellest jahindusest nüüd praegu, aga aga Ja samamoodi

kui mina ee valisin selle enda jaoks nagu karjääri teeks, ma tahaks öelda just võib-olla näiteks noortele inimestele praegu, kes

või noorte inimeste vanematele, kes kuulavad, et kui saavadki need keskkoolid läbi või või saab läbi see kosmeetikakool või hotellikool või või

mingi kokakool või või mis iganes ja sa ei tea nagu kuhu kuhu suunas edasi.

minna või või sa tahad seda vaheaastat võtta või sa mõtled, et mis karjäärivõimalusi veel on, et ee inimesi

otsitakse ja eestlastel on väga hea väga hea kuulsus, reputatsioon on jahinduses.

Eem, me oleme siuksed ikkagi siukesed töökad ja töökad ja ja taiplikud ja kui võib-olla seal alguses eh,

eestlane olla ei olnud võib-olla nii popp ja selle idablokiga ikka visati vahepeal sulle vastu pead nagu nii-öelda ja ja seal isegi võib-olla natukene

harriti või nii siis täna see on totaalselt muutunud. eestlane olla

totaalselt muutunud. eestlane olla selles valdkonnas on väga eksootiline selle kõige positiivsemas mõttes, et ee et jah, et kui kui sul on noore

inimesena või kellegi sul perest tuttavates kedagi on, et sa tahaks nagu uurida selle karjääri kohta, et siis võib minuga ühendust võtta,

et see on nagu võimalik.

Jah, see on muutus. ee et ee seda see nõuab päris palju, et ee et tihti mul on ka olnud, et oo, et sul on nii äge see elustiil ja siis sa oled seal kuskil

Kariibil ja siis sa oled seal Lõuna-Prantsusmaal ja Monacos ja ja ägedad kohad ja kõike niimoodi, et ma ei ütleks minu jaoks suured ohvrid oleks

seal olnud ee mingeid tohutid ohvreid toonud aga noh otsustama peab ikkagi ja tööd peab ikkagi tegema, aga ka oma hea meelega

nagu aitaks võib-olla kellegil seda valikut või karjääri luua.

Mhm. Ja samamoodi

on meil ka ikkagi põnevaid tegelt ettevõtteid ka siin Eestis, kellel ehk on pakkuda midagi kas

disaini mõttes või midagi nad toodavad või on mingi uus vaatenurk või teenus, siis ma tahaks sellest kuulda ja

võib-olla mingites projektides, mis mul endale tulevad või või siis need üritused konverentsid, messid, kus ma

ise käin. Äkki me saame kuidagi Eestit

ise käin. Äkki me saame kuidagi Eestit nagu tutvustada ja nii-öelda seda ee jah nagu Eesti asjad, sest ee selles rollis,

kus mina olen või mida mina teen, kedagi teist Eestis ei ole. et üldselt ma olen alati üksi kõigil nendes üritustes, aga see on ee see on minu seal on minu

inimesed ja ma tunnen seal hästi turvaliselt ennast ja ma tunnen, et nüü ongi sinna väga hästi nagu vastu võetud ka oma selles uues ettevõtja rollis, et

ee kuidagi siduda seda seda kodu ja kodumaad nüüd rohkem selle oma ee selle karjääriga, mis mul on olnud.

Mhm.

Sa jagasid enne seda lugu, kuidas sa oma sääst eest käisid ja reisid ja tegid, mis oli vaja ettevõtte käivitamisel.

Siis kuidas sul täna läheb? Ee täna

läheb niimoodi, et ee ma saan ikka poo käida, et selles mõttes, et ee et et saab hakkama ja ja noh ise muutud ka nagu

kindlamaks ja ja kuna see me oleme siin holistika instituudis eksj ja siis on ettevõtte nimi on see holistic jaht interiors, et ee et ee

see holistiline sõna võib-olla oli natukene uudne sellel hetkel. poolteist

aastat tagasi, kui ma temaga välja tulin, aga see aeg oli täpselt õige tegelikult, et see võib-olla oligi niimoodi pool aastat liiga vara.

et täna selline terviklik vaade ja noh ühe lauseks on see, et ma ühendan selle laeva disaini

ehitamise ja valmiseadmise poole selle tõelise operatiivsuse ja siis lõpp kasutaja kogemusega, et lõppkasutaja

siis niiu see meeskond ee kui ka siis omanikud ja ja siis nende külalised, mis ei ole mitte mingi uus probleem, et see on ka tegelt nagu igas valdkonnas, et see on hotellinduses, see on ka

restoranidest tihtipeale seal laeva peal ta on võib-olla natukene keerulisem, sest seal on omad piirangud, noh.

Mhm. M

ujub ja seal on see ruumipiirang ja kõik see. Aga jah, ma võib-olla olin esimene,

see. Aga jah, ma võib-olla olin esimene, kes pani sellele probleemile, mis mida kõik teadsid, pani selle nime külge ja

pani ta sinna laua peale ja ja andis sellele valgele elevandile seal keset tuba nagu nime ja ja nüüd ee nüüd me siis vaatame, kuidas me selle

elevandiga hakkama saame, et millise mitme lusikaga me seda elevanti seal sööme.

Nii et kõik, kes tunnevad kutset ee üksvik elevandiga, siis võta ühendust meeliga, sest ee jah, vabalt praegu on just see hetk, kus kui ma lihtsalt vaatan, kuidas sa räägid

sellest, milline siin on selline enesekindel kuninganna, kellel silm särav ja kuidagi ka see usalduse koht, vaata, mida me enne korra põgusalt puudutasime seoses raha ja tööga, et ka kuidagi see, et noh, sa tead, et sa teed

seda oma asja ja see kannab just sinna, kuhu see kannab ja ega keegi ju ei tea, kuidas see täpselt ja kuhu täpselt ja ja ühel hetkel oled sa üle maailm ettevõtte omanik et

ega seda ei teagi. Kõik ongi võimalik, et ee ja noh peab andma ka nagu aega asjadele, et et see on jälle see protsessi nagu

usaldamine, et see ongi, et et see väike otsus, mis sa täna teed, see keda sa täna kohtad, mille sa täna õhku viskad, et mis moel ja millal ja mis

võtmes see lõpuks midagi loob. et seda

siis näitavad järgmised saat ja sinu lugu on sellele juba väga väga suureks inspiratsiooniks, et mul on tunne, et seda võib kuulata päris mitu mititu korda, sest et siit jälle uusi

kihte avada. kuidas sinuga ühendust saab

kihte avada. kuidas sinuga ühendust saab või kus saab sinu tegemist veel silma peal hoida? Eem e mul on ee on koduleht

peal hoida? Eem e mul on ee on koduleht on ee holisticja.com, et see on pigem selline lihtsam

võib-olla selline nagu öelda landing page ja ta on suunatud pigem nagu sinna ee me minu selle luksusjahinduse valdkonna sellise informatiivse nagu

sellise kohana, aga päris palju kirjutanud oma oma mõtetest, tööst ee endast ja ja kõigest LinkedInis, et

julgelt võib LinkedInis mind nagu üles otsida. Facebookist ka.

otsida. Facebookist ka.

Mhm.

Kasani raamatut saab ka veel täna osta?

Ee ma arvan, et digiraamatuna kindlasti saab. Ja

saab. Ja raamatukogust saab ju ka. Ma arvan küll jah, et ta on endiselt olemas, et et mul ongi seal väike ambitsioon, et kunagi varem oli ka mõtlesin, et võiks selle ära tõlkida tegelikult nagu inglise

keelde, aga siis oli see nii keeruline.

Aga noh, tänaste võimaluste juures võiks täitsa seda proovida ja näiteks ma ei tea kasvõi Amazonis digiraamatuna välja anda, et et ka laiemale seltskonnale

ja ja jah, võib-olla keegi tahab selle projektiga ka sinna käe anda, siis jah, näit koos.

Jah, et nad seal ütlevad Petroonis ka, et et kuna sa uuesti kirjutad, ma mõtlen selle peale, et kirjutamine on mingi selline minu asi.

Mhm. Mhm.

Mis tuleb pigem kergemini kui raskemini. Jaah. Et ma

arvan, et ee et see jääb.

Ma lihtsalt naeran, sest et ee miski, mida ma ei ole sulle veel jaganud. E

mina lähen siit edasi täna kirjastusse kohtuma kirjastajaga, eks ole. No vot.

eks ole. No vot.

Ja sama kondikava on koos. Ee ee üks peatükk on kirjutatud ja väga heaks kiidetud ja soojelt vastu võetud. et et

kui lahe, et kuidas meie elu toob meid kokku niimoodi täpselt, et keegi räägib sulle seda protsessi, kus ma olen seal nagu läbi käinud, et ja ja ülipõ, et kui sul kokku hakkab jooksma, sa võid

mulle helistada.

Ka sulle vot nii. Nii et hea kuulaja, vaataja, aitäh, et olid meiega. Ma

täielikult mõistan sind ja võib-olla mõningast frustratsiooni, et miks see lugu siin peaaegu poolele jääb. Täna on

nii. Nii et kõik vajalikud lingid leiad sa siit saate alt ja muidugi pane ikka YouTube'i kanalile subscribe ja alati jaga tagasisidet, jaga mulle jaga ka

külalisele. Kirjuta YouTube'i sinna alla

külalisele. Kirjuta YouTube'i sinna alla kommentaarina, mida iganes, mis sind puudutab, mida sa veel tahaksid küsida, mis võib-olla triggerdas mõni nii saab.

Jaga julgelt, sest et eestlane jagab üsna vähe ja siis kui ta vahest jagab, siis seda on nii tore saada seda tagasisidet.

Ja et lendame siit edasi. Ma tänan

südamest, et sa tulid. Mingu sul ainult hästi. Lennus see kõik, mida sa teed.

hästi. Lennus see kõik, mida sa teed.

Väga väga nauditav hommikupoolik on olnud tõesti sama. Nii et kohtume jälle siin või

sama. Nii et kohtume jälle siin või sealpool ekraani. Tsau

sealpool ekraani. Tsau